<< Tagasi
HARJU-JAANI
Jaani kihelkond Ida-Harjus on oma nime saanud Ristija Johannese järgi, kellele pühitseti kirik, mis hiljemalt 14. sajandi lõpuks juba olemas oli. See keskajast pärinev, väike, tõenäoliselt alles 17. sajandil torni saanud pühakoda lammutati aasta peale praeguse Harju-Jaani kiriku valmimist, seega 1864. Praegune kirik on vanast mõnisada meetrit kagus. Historitsistlikus laadis ehituse projekteeris 1860. aastal insener Friedrich Wilhelm Alisch, kelle signatuur ühel kellatornitaladest tänini nähtav on. Uue kirikuhoone pühitsemine oli 13. oktoobril 1863 vkj, aga juba järgmisel aastal tehti sisekujunduses esimene oluline muudatus - kantsel, mis pretensioonikalt oli trooninud altari kohal, teisaldati tavapärasesse asupaika (vana kiriku barokkkantsel, mis ilmselt Tobias Heintze töökojast pärines, kohapeal kasutust ei leidnud ning osaliselt muudetuna jõudis Harju-Jaani koguduse annetusena uude Leesi kirikusse). 1872. aastal toestati pikihoone lage kuue paari sihvakate sammastega ja vahetati välja altaripilt. Krahv Sieversi annetusena sai Harju-Jaani kirik omale uueks altarimaaliks, oletatavasti vanast kirikust pärit lõuendi "Püha õhtusöömaaeg" asemele, kunstiakadeemiku Otto von Moelleri poolt meisterlikult maalitud "Ristilöödu" (1872). Mõni aasta hiljem parandati juba tornikiivrit, miskipärast eemaldades sellelt ka algsed nurgatornikesed. 1909. aastal valmis August Terkmanni tööna uus orel. Viimases sõjas purunesid Harju-Jaani kiriku tinaraamides aknad, mis on taastamata tänini.
Lõpetuseks aga tahaksin esile tuua metamorfoosi, mille pühakoda Harju-Jaanis tegi läbi 1980. aastate keskelt alates kuni pühitsemise 130. aastapäevani - seni kõledavõitu, mornis värvigammas kirikuruum sai valeva ja kreemika (sambad, pingistik) ning helesinise (lagi) värvkatte. Uuenes altar, lisandus palju sümbolikõnekaid detaile sisekujundusse, maaling kantsli kõlaräästale, vitraazhid kooriakendele. Kirikuruum omandas silmale haaratava pühalikkuse ning seeläbi hakkas sõnakuulutamises väeliselt kaasa rääkima. See oli aastatepikkuse pühendumise ja Jumala püha koja südames kandmise tulem, mis Harju-Jaani kirikule nii eriliseks õnnistuseks sai, tõstes ta kõigi uuemaaegsete pühakodade seas väga kaunina ja mõjusana esile.
--------------------------------------------------------------------
Ehitatud Jaani kirikut. Öösi lõhutud päevane töö. Kellelegi näidatud unes, et võetagu kaks kaksikut musta härga, neile suur kivi järele. Võetudki. Kivi järele. Härjad puhkama Luime mäele, sealt otse metsist, soist ja orgudest läbi. Raasiku mõisa kohal tõmmanud hinge. Edasi - jõest läbi Jaani mäele seisma. Pole enam tööd lõhutud. Härgadele pudru ja kanamune. Härgade veetud kivi torni nurga alla müürisse.
Eesti Kirjandusmuuseum. ERA II 18, 377/9 (3). Harju-Jaani. R. Põldmäe, 1929.
--------------------------------------------------------------------
13. oktobril 1863 a. oli pidulik kiriku õnnistamine. Juba wara hommikul tuli rahwast, halwa tee ja pilwes ilma peale waatamata, ligidalt ja kaugelt kokku. Päewa-peale muutus ilm õnneks ilusamaks. Rahwas kogus esiteks wana kiriku juure. Kiriku kojas oli laud, kus peal altari rist, õhtusöömaaja riistad, piibel ja käsiraamat oliwad. Laua taga seisis kohalikõpetaja. Esiteks lauldi mõni salm, mille järele õpetaja lühikese lahkumise kõne pidas ja nüüd hakkas määratu rahwarühm kella helina saatel uue kiriku poole minema. Kõige eel läksiwad kiriku wöörmündrid; siis patronadi poeg Graf Sievers, kes altariristi kandis; selle järele kindral-superintendent, Juuru õp. praust Berg ja Kose õp. Hörschelmann; neile järgnesiwad kohalik õpetaja, Jüri õp. Luther ja Kuusalu õp. Kentmann. Õpetajad kandsiwad õhtusöömaaja riistasid. Waimulikkude järele läksiwad mõlemad kirikueestseisjad: von Baranoff Peningilt ja von Baggohuffwudt Perilast ja ehituse ülevaataja parun Ungern-Sternberg, Ida-Harjumaa Ülem kirikueestseisuseameti president maanõunik parun Taube ja teised wõerad ja koguduse liikmed, keda tähtis päew kokku oli kutsunud. Lauldes liikus suur rahwahulk edasi. Kiriku juure jõudes, mille ümbrus weikeste kuusekestega kaunistatud oli, astus Graf Sievers kõige enne ristiga kiriku trepile, temale järgnesiwad õpetajad. Lahtise taewa all pidas praust Berg lühikese kõne ja palwe. Siis andis ehituse ülewaataja parun Ungern-Sternberg kiriku wõtme superintendenti kätte, kes sõnadega: "Issand õnnistagu meie wäljaminemist ja sissetulemist" ukse awas. Kirikusse astudes teretas sissetulijaid wägew koorilaul. Liigutawalt tungisiwad laulu helid südamesse ja nii mitmelgi mehel hiilgasiwad rõõmupisarad silmis. Elawalt tundsiwad siin kõik Issanda ligiolemist. Lauljad oliwad Tallinnast Toompea Waestekooli kaswandikud, kes oma kooliõpetaja juhatusel seda tähtist päewa ülendama oliwad tulnud. Superintendent läks altarisse, wõttis Graf Sieversi käest risti ja seadis selle altari peale; teised õpetajad jäiwad altari ette sisma. Wahepeal oli kirik rahwast täis tulnud, kuna muist ruumi puudusel wälja pidiwad jäema. Nüüd peeti lühikene õnnistamise kõne ja õnnistati altarit ja kantslit, millele keisri palwe järgnes; lõpuks ütles iga õpetaja ühe kohase salmi. Peale selle oli harilik jumalateenistus, esiteks Eesti, siis Saksa keeles. Kirikust wälja minnes kõlasiwad jälle rõõmustawad laulu helid.
Minewiku mälestused Harju-Jaani kihelkonnast. Tallinn, 1913.
Koostanud Sirje Simson
