<< Tagasi
JÕELÄHTME
Sellist Jõelähtme kirikut, kui meie teame, ei olnud olemas enne 1912. aastat. Õigemini, ei olnud olemas vägevat läänetorni, mis nüüd üle Rebala ja Kostivere loopealsete kilomeetrite taha kätte paistab. Vanal fotol ongi Jõelähtme neitsi Maarjale pühendatud jumalakoda madalukese haritorniga, mille ta sai peale Liivi sõja purustusi, aga mis oma keskaegsest eelkäijast vaevalt väga palju erineski.
Jõelähtme kihelkond on väga vana ja pühakodagi võib olla ehitatud esimeste seas Harju- ja Virumaal. Taani kuninga käsk läänistas Jõelähtme kiriku Tallinna Toomile. Oletatavasti just selle seose tõttu ehitati siin lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule. Algkiriku teiseks eripärasuseks oli haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte.
Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel, 15. sajandi algupoolel lisandus pikihoonest kitsam kooriruum - kiriku senine idasein jäi võidukaare joonele. Liivi sõja järgse taastamisega ei kaotanud Jõelähtme kirik oma keskaegsest ilmest niipalju kui 1878. aastal, arhitekt Friedrich Ferdinand Modi kavandatud remondi järel. Aknad venitati nüüd kõrgeteks ja raiuti valgusavad esmakordselt ka põhjaseina. Ka kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse, võidukaart laiendati, ukse ümbertõstmisega rikuti keskaegne lääneportaal. Õnnetu juhuse tõttu jättis kahjutuli 1910. aasta sügisel jumalakoja torni ja katuseta. Uue raskepärase pseudogooti stiilis läänetorni projekt pärines taas Modilt. Pühitsemistalitus peeti 4. novembril 1912.
--------------------------------------------------------------------
Kaks aastat on nüüd sellest mööda läinud, kui 2-sel septembril 1910. aastal Jõelehtme kirik maha põles. Paari tunni jooksul, kesk päewa ajal, häwitas tuli torni ja katuse täiesti ära. See oli meie kogudusele suur hirmupäew, kui tuleleegid katusest ja tornist üles kerkisid ja wiimaks paljad kiriku müürid wõlwedega seisma jäiwad. Hirmuwärin käis meie kogudusest läbi, kurwastus oli meil suur. Aga siiski pidime sel raskel päewal ka Jumalat tänama; Jumal oli ennast ka selle suure häda sees koguduse poole hoidnud; seestpoolt jäi kirik peaegu täieste terweks. Igal pühapäewal oleme wõinud ka pärast weel siia Jumala kotta kokku tulla ja oleme wõinud troosti otsida raskel mure ajal. "Au olgu Jumalale kõrges", nõnda oleme ka pärast igal jumalateenistusel wõinud laulda, ja täna - täna hõiskame iseäraliku rõõmuga: "Au olgu Jumalale kõrges". Jah, missugune päew on täna? Üks rõõmu päew, et meie üht waewarikast tööd oleme lõpetanud, - üks tänu päew, et kogudusel jälle wana, armas Jumala koda on, aga nüüd uues ilus! Uus tsementkiwidest katus ehib nüüd meie kirikut; uus kiriku torn, kõrgem ja ilusam kui endine, juhatab meid nüüd taewa poole ja uus endisest suurem kiriku kell saab meid nüüd igal pühapäewal Jumala kotta kokku kutsuma - kell, mille peal seisab: "Au olgu Jumalale kõrges". Jah, oma wasest suuga peab tema nüüd Jumalat kuulutama kõige maailmale ja peab waljuste kõikide wastu hüüdma: Kõige kindlam asi maailmas langeb kokku, aga üks jääb oma sõna ja riigiga, see on meie Jumal. Tema üksipäinis on Jeesuse Kristuse sees ka meie peastja kalju, kui meid ka kõik saawad maha jätma; hoia aga Tema poole ja jää Temale truuwiks kuni surmani. - Selle Jumala poole ülesse waatame täna täis tänu ja meie meele tuleb prohweti Jesaja sõna: "Tema on imelikku nõuu pidanud, tõsise asja on Ta suureks teinud."
Tagasiwaade Jõelähtme koguduse möödaläinud aegade peale, kokkuseatud Jõelähtme kiriku uue torni ja uue kella õnnistamise päewaks 4. nowembril 1912. Tallinn, 1912. Teksti kirjutanud õpetaja Oscar Tomberg
--------------------------------------------------------------------
Juhtumine Jõelähtme kirikus
Jõelähtme kiriku parandamise ajal vedanud üks töölistest teistega kihla, et ööseks altarile magama heidab. Õhtul teinud teised temale altarile aseme. Mees heidanud magama. Öösil tulnud kolm kirikuõpetajat kiriku. Üks nendest olnud selle kiriku õpetaja. Käskinud meest ära minna. Mees ei läinud. Õpetaja peksnud mehe raudvitsadega läbi. Hommikul mees õpetaja juure. Õpetaja ei teadnud öisest sündmusest midagi, seletanud, et kiriku peale vanne olevat pandud. Kolm õpetajat pidavat teda valvama: üks kes elab ja kahe eelmise õpetaja vaimud. Nõnda kestvat see põlvest põlve.
Eesti Kirjandusmuuseum. H. Rebaselt Kuusalus üles kirjutanud E. Laurits.
Koostanud Sirje Simson
