--------------------------------------------------------------------

Kose kiriku pühitsemiseks ja 700. a. juubeliks

... Armas lugeja, koguduse liige, meil on Kose kirikust rohkem kui puudulikud andmed, - meil on kirik, mille müürid 700 a. eest ehitatud ja tänapäew weel alles. Mis tähendus oleks täpsetel ajaloolistel andmetel, kui poleks kirikut. Kui meie teaksime, kes Kose kiriku ehitanud, kui palju aega ja raha ta tarwitas, ja missugune oli ta algpäewadel, ja meil kirikut ennast mitte ei oleks, kas siis tunneksime endid önnelikumatena. Arwan, et mitte, waid otse ümberpöördult just täna tohime seda röömsamad olla, et kuulume kogudusse, kelle pühaks kojaks üks wanemaist kodumaa kirikuist, mis aastasadasid seisnud ja olnud paigaks, kus Jumala söna kuulutati köigile, kellel nälg ja janu oli selle järele.

Aga ma wöin ka Kose kiriku wanade müüride ehitajat nimetada. Sa tunned teda. Tema on köik templid maailmas lasknud ehitada. Ka Jeruusalemma templi ehitamisekäsu andis tema Salomoni südamesse, et wiimane ehitaks templi ja pühitseks seda temale, kelle nimi pidi seal siis elama. See oli Issand.

Issand Jumal on ka Kose kiriku lasknud ehitada. Inimesed, keda Jumal äratanud, panid omal ajal aluse kirikumüüridele Kosel. Neis oli wankumatu usk töesse, et kui nad Issandale templi ehitawad, ja temale seda pühitsewad, siis Issanda Jumala nimi seal töesti elab ja ka kuuleb palweid, ja wötab ehitatud koja oma walwe alla. Ka see sündis ...

Rich. Jögis, öpetaja.

Laulud Kose kiriku pühitsemisel ja 700-a juubeli puhul Kose kirikus 4. oktoobril 1931. a. Tallinn.

--------------------------------------------------------------------

Kose kirik

Kose kirik on üks wanemaist Eestis. Tema ehitamisaja kohta puuduwad täpsed teated. Minevik on need kinni katnud. Küll wõib kiriku kroonikas leiduwate kaudsete andmete põhjal oletada, et Kosele on ehitatud kirik warsti peale Tallinna linna asutamist. Taani maksuraamat (Liber census Daniae) kõneleb juba Kose kihelkonnast kui niisugusest. Selles raamatus nimetatakse Kose kihelkonda parochia Kolkis. Muuseas on Liber census Daniae's juttu Kiwiloost, missugune maakoht kuulunud a. 1240 Tallinna piiskopile, warem aga olnud Kose kihelkonna järele. Kiwiloo (ka Kiwiluu) kannud siis nime Kiulo. Nõnda wõib arwata, et Kose kirik oli olemas enne 1240. a., ehitatud umbes 1230. aastate ümber. Sellest esialgsest kirikust on praegusele kirikule järele jäänud waid müürid. Ja need on nüüd 700 aastat wanad.

Katolikuaegse kiriku häwitasid wenelased a. 1482. Nad süütasid selle põlema. Kui kaua kirik waremetes seisnud, pole ka teada. Rootsi ajal hakati teda korda seadma. Kiriku uuesti ülesehitamisel on jäetud müüridesse endised katolikuaegsed tühikud, missugused meie päewini alal hoidunud. Nii wõib kiriku torni-aluses kojas näha pahemal pool küljes sisemise ukse kõrwal wäike tühik, kus katoliku ajal asunud püha pilt, kuna parempoolses seinas olew suur tühik oli istepingi kohaks. Kiriku põhjapoolses müüris esimese külgukse kõrwal on üks keskmine tühik, kus katoliku ajal olnud pihtikapp. Samalaadiline, kuid natuke wäiksem tühik on lõunapoolses müüris. Tema otstarb - teadmata. Altariruumis on kolm suurt tühikut, igaüks ise seinas. Neis olid istekohad katoliku kiriku waimulikkude tarwis, kes istusid jumalateenistuste ajal ikka ametikõrguse järele. Kõrgema waimuliku istekoht oli keskmises tühikus keskpaigas, missugust kohta warjab praegune altar.

Nagu müüride ehitus, nõnda ka kiriku põhiplaan on jäänud üldiselt muutumatuks, wälja arwatud kiriku põhjapoolne juurdeehitis ja mõned ümberehitused, mida allpool õige lühidalt puudutame. Kirik on ühelaewaline, warem olnud arwatawasti wõlwlaega, missugune põlemise ajal tules häwines. Altariruum on eraldatud kirikust paksu wahemüüriga, millesse aga tehtud, nagu kõigis keskaegseis katoliku kirikuis, kõrge wõlwialune, mis endast kujutab üht kitsast kõrget wärawat, millega ühendatud altariruum kiriku laewaga.

Altariruum oli kirikulaewast hoopis walgem, sest sinna tungis walgus kolme akna kaudu. Kolmas aken asus altariruumi hommikupoolses müüris. Praegu on ta kinni löödud ja altaripildiga warjatud. Kirik aga pidi leppima walgusega, mis paistis palju kitsamaist ja wäiksemaist aknaist. Niisugune oli katoliku kirikute ehituswiis, et koguduse-ruum oli altariruumist hämaram. Kose kirik on Rootsi ajast peale luterline, aga oma algupäraste ning tänini püsima jäänud wanade müüridega ja kirikus weel praegu walitsewa hämarawõitu walgusega, tuletab meile meele, et ta on pärit keskajast ja esialgu seisnud katoliku usu teenistuses. Rootsi aja tundemärgid on kirikust kadunud. Sagedad ehitused ja ümberehitused on need enesesse neelanud. Ka kroonika jutustab õige wähe Kose kirikust rootsi-ajal. Ta toob küll andmeid mõnest ehitusest kirikus, aga ei anna üldpilti rootsiaegsest Kose kirikust.

Wene ajal kiriku sisseseadetes ettewõetud korraldused ja ümberehitused on jäänud peaaegu samasteks tänapäewani. Armastusega on osa wõetud kiriku korraldamisest kõikidel aegadel. Ja selle tagajärg - Kose kirik sarnases kujus ja niisuguses seisukorras, nagu meie teda näeme oma kõrge torniga seiswat mäekingul, ümbritsetud kiwiaiaga. Torni sai kirik a. 1873 ja 16. augustil pühitseti teda. Ta on 28 1/2 sülda kõrge. Torni otsa kaunistab kullakarwaline muna, millest kõrgemal wõime näha weel risti ja kukke. Harilikult on kiriku tornide otsas kas kukk ehk rist; Kose kiriku torn on sellepoolest tähelepanu-ärataw, et tema tipus mõlemad sümbolid. Tornis on praegu kaks ilusakõlalist kella. Esimene seati üles juba wanasse torni ja pühitseti 22. dets. 1716. a. Kella kinkinud Joh. Knorring, Habajalt. Teine kell telliti uue torni tarwis ja seati wana wäiksema kella kõrwale a. 1879. Ajanäitaja kell seati torni 1921. a.

Kose kiriku kõrwalehitis, teise sõnaga "uus kirik", on ehitatud 1858. a. Warem olnud seal käärkamber, missugune ära lagunenud. Tekkis tarwidus uue kõrwalruumi järele. Et kirikuskäijate arw suur oli, kirik wägisi kippus wäikseks jääma, otsustati ehitada käärkambri asemele uus suur kõrwalruum, ja seda ühendada kirikuga kahe müürisse raiutud suure uksega. Leeriajal kasutati seda ruumi kui leerisaali, pühapäewiti oli ta kirikuks. Kirikuks on kõrwalehitis jäänud tänapäewani. Sellest ka tema nimi "uus kirik". Samal aastal wiidi kantsel pahempoolsest seinast sinna, kus ta praegu on, et kiriku kõrwalehitises wiibijad wõiksid jumalateenistuse ajal õpetajat ka näha. Kantsli wastu ehitati sakste koor eraldi trepi ja sissekäiguga kirikusse.

Altariruumi põhjapoolsesse seina raiuti uks, mis pidi wõimaldama õpetajaile takistamata pääsmist altariruumi. Walguse suurendamise mõttes tehti põhjapoolsesse müüri, oreli kõrwale uus aken ja raiuti teised aknad sügawamaks. Peale nimetatud ümberehitusi pühitseti kirik uuesti 16. nowembril 1858. a. Aasta hiljem, 12. aprillil 1859. a., seati uue kiriku seinale maal "Jeesuse haudapanemine", mille kinkinud Max Zoege von Manteuffel. Maali walmistajaks olnud ta wend Otto Zoege von Manteuffel. Maal on kopeeritud kellegi kunstniku Neff'i maalist, kes niisuguse walmistanud ühe Helsingi kiriku jaoks. Kiriku altar on pärit 1774. aastast. Kinkijaks olnud Carl Zoege v. Manteuffel. Altaripilt on kellegi maalri Walteri töö. Altarit praegu ümbritsew aed on tehtud 1855. a. Endine altariwõre wõis wist kõlbmatuks muutunud olla, et uus tehti. Altarilaual asuwa Õnnistegija ristilöödud kuju kinkis keegi Emilie v. z. Mühlen 19. aprillil 1881. a. Altari kaks suurt lühtrit annetasid leeriõpilased poeglapsed a. 1885. Kaks hõbedast kolmeharulist altarilühtrit kingiti 1863. a. õdede Marie ja Hermine Hagemeistri poolt. Armulaua-karika annetaja on Julie Wetterstrand a. 1863, kuna armulaua kannude kinkijaks olnud kahel korral poeglapsed-leeriõpilased 21. apr. 1885 ja 19. apr. 1887. a. ja ühel korral tütarlapsed, 8. märtsil 1892. a. Leiwataldreku annetas tütarlaste leeriselts 13. märtsil 1894.

Kõik kroonlühtrid peale ühe, mis kantsli wastas ripub, on leeriõpilate kingitud. Altari kroonlühter kingiti 2. apr. 1889. a., suur, walge kroonlühter keset kirikut 19. apr. 1892. a. , köstrikoori ees rippuw a. 1857 ja köstrikooril asuw 10. apr. 1894. a. Ludwig Hagemeistri poolt annetatud wasest kroonlühter kantsli wastas on kirikus 8. oktoobrist 1855. a. Ka seinalühtrite kinkijaiks on olnud leeriõpilased, esimene kord 1889. a. ja teine kord 17. märtsil 1891. a., niisamuti annetasid leeriõpilased poeglapsed kantslil asuwa lühtri. Kose kiriku oreli ehitas orelimeister G. Normann, Tallinnast 1889. ja 1890- a- wahel. Kohale seati orel 1890. a. ja pühitseti 1. juulil. Ta on 15 kõlawa registriga, 2 manuaaliga ja pedaaliga.

Peale suuremate ehituste ja ümberehituste a. 1858 (uus kirik) ja 1873. a. (torn) on Kose kirikut seespoolt walgendatud ja wärwitud a. 1863. Remondi ajal peetud jumalateenistusi kirikaial. Järgmine suurem remont olnud a. 1890, mil uus orel kohale pantud. Siis krohwiti ka kiriku torn, aga ainult lõuna- ja õhtupoolsest küljest, sest sealt oli krohw maha langenud. Wiimast kiriku müüride puhastamist seestpoolt ja altari, kantsli, pinkide, kooride ja oreli wärwimist teostatud a. 1899. Millega kirikumüüre puhastati, pole teada. Kiriku torni katus uuendati 1920. a. Kirikut ümbritsewa aia ja wärawapostide tegemise kulud kaeti kellegi surnud Karl Wetterstrandi kapitalist wõetud rahaga, mis selleks otstarbeks lubatud.

Nagu loetletud kiriku korraldamise töödest näha, on koguduse liikmed alati suurt ohwrimeelt ja armastust oma kiriku wastu üles näidanud. Ja see pole wäsinud. Ta elab edasi. Selle tunnistuseks on 1931. a. uuesti remonteeritud kirik. Issand aga õnnistagu oma koguduse kokkutulemist puhastatud kirikus täna ja edaspidi.

Laulud Kose kiriku pühitsemisel ja 700-a juubeli puhul Kose kirikus 4. oktoobril 1931. a. Tallinn.

--------------------------------------------------------------------

Mõnda Kose kirikust

Kose kiriku lae peal pidada lamba sitta olema. Arvatakse, et sõja ajal mõned inimesed oma lambad kiriku lae peale röövijate eest varjule viinud.

Kose kirikus või käärkambris pidada selle kiriku võlgniku palsameeritud surnukeha olema, mis ära ei mädane.

Üks kord jäenud üks leerilaps kirikus leeritunni ajal magama ja jäenud nõnda ööseks kirikusse. Homikul olnud ta surnud, arvatakse, et vaimud või kodukäijad ta öösel ära tapnud.

Eesti Kirjandusmuuseum. H II 65, 602 (4) < Jüri - J. Saalverk < Hans Veidenberg (1898)

Koostanud Sirje Simson