<< Tagasi


KUUSALU

Esidiakon märter Laurentsiusele pühendatud Kuusalu kirikut arvatakse Põhja-Eesti üheks kõige vanemaks kivist pühakojahooneks. Need võisid olla Roma kloostri Kolgas paiknenud abikloostri tsistertslastest mungad Gotlandilt, kes, tõenäoliselt 13. sajandi lõpuaegu ja oma tava järgi pühade allikate kõrvale, mitte künkaharjale, vaid nõkku, asusid oma valduste piirile Kuusallu ehitama jumalakoda. See, kahe haritorniga, kõige alguses madal võlvimata kirik oli nii suur, kui praegused koor, pikihoone ja vana käärkamber. Tõenäoliselt 15. sajandi II veerandil kutsuti Tallinnast kohale ehitusmeistrid pühakoda võlvima. Vaid pisut enam kui sada aastat hiljem, Liivi sõjas 1564, purustati nii võlvid kui ka haritornid. Küllap ehitati kirik esimesel võimalusel üles, kuid sisustuse uuendamiseni ei jõutud enne kui rootsi ajal.

Oletatavasti pärineb algset kaunist polükroomiat õlivärvikihi all varjav hilis-renessanslik kantsel Tallinna tislerilt ja nikerdajalt Adam Pampelt või kelleltki tema õpilaselt (Adam Pampe alustas tegutsemist Tallinnas 1613). Mõni aastakümme hiljem telliti uuele, baroksele kunstimaitsele vastav altarisein oma ala juhtivalt tallinlaselt Elert Thielelt (selle mälestusena on ka peale 1865. aasta ümberkujundamist ja Carl Sigismund Waltheri maali "Kristus ristil" lisamist, alles Thiele nikerdatud täisplastilised Moosese ja Ristija Johannese kujud ning predellat kaunistav inglipeaga pahkmikornamentika).

Kirik kannatas ka Põhjasõjas. Tallinnas Gottwerth Koerneri poolt 1759 valatud tornikell, mis olla Kolga krahv Stenbocki kingitus, seostub barokkkiivriga läänetorni ehitamisaastaga 1760. Ka laienevate haaraotstega paekivirist, mis oli seni paiknenud pikihoone lääneseinal, müüriti nüüd torni. Suhteliselt madala barokse tornikiivri on Kuusalu kirik säilitanud tänapäevani. Viimane suur ja oluline ehitusjärk, mis jõudis Kuusallu nurgakivipanekuga 1889. aasta lauritsapäeval, ei muutnud torni ilmet ja säilitas keskaegse kiriku müürid, kuid neogootistas võlvid ning lisas pikihoonele põikitiivad ja koori idaküljele lõpmiku avara uue käärkambri-ristimiskabeli näol. Ümberehituse projekteeris Friedrich Axel von Howen, ehitusinsener, Tallinna ehitusnõunik, muinsuskaitsekomisjoni liige ja mitme neogooti stiilis hoone, (sh. Iisaku ja Jüri kiriku uusehitus) kavandaja. Uuendatud Kuusalu jumalakoda pühitseti 16. septembril 1890.

Vanema kunstipärandi hulka Kuusalu Laurentsiuse kirikus kuuluvad peale kantsli, altari ja tornikella ka kroonlühtrid, küünlajalad ja kohrutatud messingbraa 17. sajandist, tinast armulauanõud, paest ristimiskivijalg, ka üks uhke nikerdatud vappepitaaf, mis küll suuremalt oma värvkattest on ilma jäänud ja seetõttu tornialuses hoitavana restaureerimist ootab. Kas võib veel olla paremat tunnistust armastuse kohta, kui ühe võõrsile rännanud mehe soov, et süda viimse rahupaiga leiaks kodukirikus - 1861. aastal Saksamaal surnud krahv Erich Friedrich Magnus Dietrich Stenbocki süda saigi müüritud koori lõunaseina.

Uue käärkambri põhjaaknal paiknevad hiljaaegu kopeeritud, originaalis aga trükitehnikas portreevitraazhid "Martin Luhter" ja "Philipp Melanchthon". Kristust kujutanud samas tehnikas klaasimaali suure idaroosakna südamikus pole kahjuks enam võimalik uuendada, kuna kujutis on täielikult hävinud.

--------------------------------------------------------------------

Kuusalust!

Igal inimesel, igal perel ja perekonnal on omad tähtpäewad, mis kallimad ja enam mälestuse wäärt on, kui teised, ja kus elulou ja sündmuste sunnil hing Jehoowat kiidab ja ei wõi ära unustada, mis tema head on teinud. Ka terwe kogudustele kingib Jumala arm niisugusid päiwi ja Kuusalu kogudusel oli see armas lugu 16-mal Septembril käes.

Sellepärast oli kogudus ammu nõuu pidanud ja soowinud, et saaks kas uue kiriku ehitamise ehk wana kiriku suurendamise peale mõeldud. Hakati siis suure töö tarwis raha korjama, ja kui juba peale 3 tuhande rbl. kous oli, ka ehitust kätte wõtma. Juhatajaks paluti Tallinna arhitekt Howen, kes leidis, et wana kiriku müürid ja wõlwid head ja tugewad olid ja kaua weel wõiwad seista. Ja kes raatsiks ka, esiwanemate tööd lõhkuda ja püha koja, kus esiwanemad põlwest põlwe Jumala palge ees kous käinud, mahajätta! Arhitekti herra nõu oli see, wana kirikule kummalgei poole uusi wõlwitud kodasid ja altari otsa poole ristimise kabelit juure ehirada, aga wana kirikut muidu seks jätta, mis ta oli, muud kui hoolega parandada ja seest ilustada. Herra b. Howen tegi plaani walmis ja plaan sai aastal 1889 kohtu poolest kinnitatud.

Kuusalu wana kirik (umbes 600 aastat wana) oli ammu koguduse kohta weike ja tarwitas üleüldse kohendamist ja parandamist.

Wahe ajal oli juba aegsaste kiriku ligidalt palka ehituse tarwis raiutud ja laudu leigatud, et need aega saaksid kuiwada. Üks hea sõbr C. Tr. kinkis, et rutemine materiali wedudega otsa lahti teha, 6 sülda paekiwa ja laskis neid oma kuluga ligi wedada; üks teine kinkis nõndasamuti 2 sülda. Nüüd hakkas talwel kohe waldade wanemate ja kiriku wöörmündrite hoolekandmise läbi ja nende juhatusel materiali wedu oeale ja pea seisiwad kiwi süllad kiriku ümber reas ja lubi oli ka paigal.

Lauritsa päewal aastal 1889 oli kogudusel see rõõm, et wõisime palwe ja tänuga uue ehituse tarwis alus kiwi paigale panna, ja Mihkli päewal olid mõlemal pool uue ehituse müürid walmis ja katus neil peal ja ristimise kabeli müürid olid pooleldi ülewal. Aga kogudus wõis alati oma Jumala teenistust weel wanas kirikus pidada, sest et selle müürid weel terwed seisid.

Mai kuus sel aastal hakkas töö jälle peale ja kui uutel jagudel telliskiwi wõlwid walmis olid, siis wast läks kogudus kirikust wälja ja leidis omale palwemajas armsa paiga, kus oma Jumala teenistust 17-mast Juunist 9-mast septembrist saadik wõis padada. Armas wana kirik oli selle järel pealt näha otsekui waenlastest riisutud koda. Seda nägu wõis ta olla enne juba aastal 1564 ja weel pärast aastal 1700, kui sõa ajal ja sõa tuhinal waendlased teda ärahäwitasid, tema ilu rikkusid, tema kellad ärawiisid ja koguduse laiali pillutasid. Jumal aga aitas need rasked ajad ja nende wiletsust ära kannatada. Kirik kohendati ikka uueste; aastal 1751 kinkisid Kolga peremehed Kalgaste Päären ja Külaotsa Jaan ühe uue kella; teise suurema kella kinkis 1759 Kolga krahw Stenbock ja aastal 1760 ehitati praegune kiriku torn üles. Üks rahwa põlw teise järel käis ses pühas kojas, naad leidsid sealt ewangeliumi usu kuulutusest ja sakranemtidest oma hingedele igawese elu leiba, naad surid omal ajal ära; aga kirik seisis wana wiisi; kindel hoone kindla põhja peal oli ikka tunnistuseks, et Issand weel oma rahwa seas elab ja et tema telk on inimeste juures.

Aga waatame kuida ehitus nüüd sel suwel edenes. Kirik oli, kui wahemüürid kahel pool wälja lõhuti, seest nagu waremete hunnik, aga uus ilu ja uus elu oli ilmale sündimas. Küll waatas mõni ja mõtles kuida ja millal wõib sest jälle kirik saada? Küll laitis mõni: uued kojad kahel pool saawad tukumise kambrid olema! Nüüd aga on Jumala abiga töö enamiste walmis saanud, nõnda, et 16-mal Septembril esimene Jumala teenistus ja pühitsemine uues suuremas pühas kojas ärapeeti.

Palju rahwast oli kokkutulnud omast ja wõõrastest kihelkondadest, mittu ja mittu tuhat. Pidulikus rongis astusid üheksa õpetajat, mõisa- ja waldade wanemate ja kiriku wöörmündrite saatusel, pühad altari riistad kandes, torni alla suure ukse ette, weike muusika koor ees. Seal pidas Tallinna Jaani õp. Grohmann walmistamise kõnet; ja siis tehti kiriku uksed lahti ja pea oli kirik rahwast tungu täis. Eestimaa piiskop ja kindral-superdent L. Hörschelmann pidas pühitsemise kõnet ja pühitses siis uuendatud kiriku ja uue ristimise kabeli, mis ka käärkambriks saab olema, pühitses kantsli ja altari ja kõige kiriku ja andis neid õpetaja ja koguduse hooleks, et seal Jumalat saaks teenitud tões ja waimus. Selle peale peeti täielik Jumala teenistus, keda Walkla segakoor ja üks weike meestekoor oma lauludega ilustasid. Jutlust pidas kirikus Kose õpetaja ja wäljas, kus umbes weel 10 tuhat inimest wõis olla, kes kiriku sisse ei mahtunud, Jüri õpetaja. Jumal andis ka armust, et torm ja wihm, kelle tulemist pilwed ja tuuled ette näitasid, sel päewal weel ennemiste tulemata jäiwad.

Küll on uus püha koda ilus ja walge ja wõtab nüüd pool rohkem inimesi wastu kui enne; wana kirik on täieste weel alles, aga ta on uueks saanud ja rõõmustab igaüht, kes sisse astub. Palju tänu on teeninud ehituse juhataja herra baron Howen, kes osawalt ja targaste kõik on seadnud, et kogudusel nüüd mitte üksi pühapäewaks aga peawarju on, waid üks paik mis oma ilu ja auuga wääet on, pühaks kojaks nimetada. Müürid oma raiutud kiwidest ehitatud nurkadega, wiilud oma ristidega otsas, suured aknad oma läbipaistwa klaas-piltidega, üks suur, kogudusest muretsetud kroonlühter, mis kiriku keskpaigas ripub, uksed oma plaani ja pealkirjadega, - kõik tunnistab, et see hoone on Jumala auuks ehitatud, ja et wõim, mis läbi see korda saadeti, oli koguduse armastus. Kirik on risti-kirik, kantsel seisab niisugusel kohal risti nurga peal, et igale poole paistab, suurendatud orela heal ja õpetajate kõned olid ilusaste kõige kaugemas nurgaski kuulda.

Mis Jumal aidanud korda saata, mis koguduse armastus teinud - see seisku nüüd järeltulewa põlwedele kasuks ja õnnistuseks. Jumal on meile suuri asju teinud, sest oleme rõõmsad! Jumal hoidku ja kaitsegu kirikut, ta hoidku kogudust selge ewangeliumi walgusesse, ta lasku ka sest kojast wälja minna elawa wee jõgesid kauaks kauaks ajaks, et lapse lapsed wõiksid rõõmustada wanemate tööst ja waewast, nagu meie tänini sest oleme rõõmustanud, mis kadund põlwed enne meid mitme saea aasta eest ehitasid!

Küsid lugija, mis see ehitus maksnud, siis meie ei tea täieste summasid nimetada, sest töö pole weel üsna lõpetatud, waid kestab kiriku sees ja kiriku ümber weel paar nädalat edasi. Umbes arwata saab töö ligi wiis tuhat rubla maksma, kellest aru järel üks tuhat weel tasumata on, mis aga koguduse armastus edespidi saab kokku kandma. Kihelkonna päiwi pole muid selle ehituse juures tehtud, kui aga see wõrs, mis kiwide, lubja ja liiwa weu juure tarwis läks; muidu sai kõik raha pärast toimetatud.

"Armastus ei wäsi üsagi ära", seda oleme ka selle ehituse juures näinud. Hea laps ei tüdi ära, isa ja emale head tegemast. Kirik on meie waimulik ema; kuida wõib armastus tema wastu kustuda! Ta on meid waimulikult sünnitanud, kaswatanud, kosutanud ja toitnud! Jehowa ma armastan sinu auu maja paika! Seal ehitad sa elawaid kiwa waimulikuks kojaks; seal walmistad sa meid, kes põrm oleme, taewase Jeruusalemma wastu. Sinu nimele saagu au!

Ristirahwa pühapäevaleht, 30. septembril 1890

--------------------------------------------------------------------

Kuusalu kirik

Ristiusu meie maale toomise ajal võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käes, seepärast olnud töö väga raske.

Viimaks ometi saanud kirik valmis. Aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mida Laurits koguni ei tahtnud. Nende tüli kestnud juba tükk aega. Paganad lubanud selle siis ristiusu kirikuks, kui Laurits laseks enese ära põletada. Nad lootsid kindlasti, et Laurits seda ei tee. Aga Laurist lasknud enese hea meelega ära põletada, kui aga kirik ristiusu kirikuks jääks.

Lauritsa põletamine sündinud umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal, suure laia kivi peal. Kivi on veel praegugi alles. Sinna sisse raiutud tulerest ja kääris, millega Lauritsa pea otsast ära lõigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud rooma linna ja maetud sinna maha.

Põletamine sündinud just lauritsapäeval, ja sestsaadik pühitsetakse lauritsapäeva. Iseäranis suur püha on ta selle kihelkonna rahvale, sest et ta kiriku nimepäev on. Lauritsa põletamisest saadik saanud kirik kohe nimeks "Püha Lauritsa kirik", kuidas teda veel praegugi tihti nimetatakse. Miks kirikut on hakatud hilisemal ajal Kuusalu kirikuks kutsuma, on mul teadmata.

Paganad vihastanud seepärast väga palju, et see ristiusu kirikuks jäänud, ja pannud vande peale: "Kui ühel lauritsapäeval seitse venda mustakõrvi ruunhobustega kiriku sõidavad, siis peab kirik maa alla vajuma kõige täiega tükkis." Ainult lipuvarda ots jäävat välja, kust iga uueaasta õhtu kellahääl peab välja kostma¹.

Ristirahvas aga muretsenud kirikule ilusa kella ja käinud rõõmuga kirikus.

Tükk aega peale seda tulnud sõda ja vaenuvanker hakanud liikuma. Hirmuga, et ilus kirikukell ehk vaenlaste näppu juhtub, võtnud rahvas kella tornist ja visanud umbes saja sülla kaugusel kirikust põhja pool olevasse allikasse, kus ta veel praegugi pidavat olema. Loetud ka veel niisugused sõnad, et seda keegi muu käte ei saa, kui panejad ise. Vaen tappis panejad ja nõnda seisab kell sõnade kütkes igavesti. Praegu on allikas nõnda kella moodi kõva asi (vist kivi), ja rahvas arvab kindlasti, et see kell on.

Kord pannud üks mees suvel vähese vee ajal jämeda köie selle kella moodi asja külge ja kas paari härgi ette vedama, aga köis läinud katki ja kell jäänud allikasse.

¹ Et kirik pisike oli, pidas õpetaja rahvarohkuse pärast lauritsapäeval õues jutlust. Rahvas arvab selle olevat kartuse pärast, et kirik ükskord sel päeval maa alla peab vajuma. Nüüd kui kirikut 1890. Aastal suurendati, peetakse jälle sel päeval kirikus jumalateenistust - Üleskirjutaja märkus.

M. J. Eisen. Esivanemate varandus. Kordustrükk. Tallinn, 2000

--------------------------------------------------------------------

Kuusalu kiriku kell

Kuusalu kirik on kahe metsa vahepeal. Lõuna pool küljes on kõrge männimets ja põhja pool lepamets ilusa heinamaaga. Lepikust keeb palju vee-allikaid üles. Vanarahvas on neist allikatest palju lugu pidanud. Nende vesi olnud vägev rohi iga häda vastu. Seal neis allikates käidud haigeid inimesi ja loomi pesemas. Vett on kaugele viidud ja on sinna ka ohvreid toodud. Seda on tänapäevani näha. Kiriku juures lepikus on väga sügav lendvamuda-auk.

Vanal ajal on sõda olnud ja suurtüki valamise tarvis kirikute kellad ära võetud.

Kuusalu kirik olnud rikas kulla ja hõbedaga. Üks kell on saadud sammaste pealt sõja eest ruttu ära võtta. Kuld- ja hõberaha ja asju on kella sisse pandud, tinaga pealt kinni joodetud ja siis lepikusse lendvamuda-auku lastud. Teist kella on Tallinnas raatusemaja tornis nähtud.

Vanarahva jutu peale on leeripoisid pikkade ritvadega augu põhja katsunud, ja kõik arvavad tõe olevat. See auk on ridvatükke täis. 1869. Aastal laskis õpetaja W. K (entmann) palju heinamaa puhastamise mättaid sinna auku vedada, aga see koht on alles.

M. J. Eisen. Esivanemate varandus. Kordustrükk. Tln., 2000

--------------------------------------------------------------------

Kuusalu kirik pühitseb iga aasta Lauritsa päewal oma nime või alustuse päewa. Üks wana 80-aastane naesterahwas jutustab, et tema ema ajal on tahetud Lauritsa päewa püha ära kautada. Kiriku uksed pandud sell päewal lukku, inimesed mõisades aetud tööle, kellegi põle püha antud. Neid inimesi, kes kodus taludes elanud, on tähentatud päewal kiriku juure palju kogunud, aga põle saanud kiriku, sest kiriku uksed olnud lukus. Rahwas kuulnud Kolga mõisas on ikka kui kiriku kellad löönud. Läinud ka siis sinna. Aga ei midagi. Rahwas (töölised) leikanud aga põllul rukid ja teinud mis igaühele ette olnud antud. Siis kuulnud jällegi rahwas, et kiriku pool kellad löönud ja läinud ka kiriku juure tagasi. Kirik olnud ikkagi kinni. Rahwas ootanud ikka kiriku uste lahti tegemist ja seisnud kiriku juures. Keskpäewa ajal on tõusnud siis suur must pilw üles, müristanud, wälku löönd ja põletanud kõik Kolga mõisa rukid tuhaks. Siis saanud mõisa härra aru, et sell päewal ei tohi tööd teha, waid peab püha pidama. Saatnud ka siis peale seda töörahwa kiriku juure, kus teised ammugi kiriku uste lahti tegemist oodanud. Tehtud ka siis sell samal päewal kiriku uksed lahti ja peetud jumalateenistust. Pärast seda ei ole enam katsutud Lauritsa päewa püha keegi Kuusalu kihelkonna mõisnik ära keelata, waid igal pool peetakse püha.

Eesti Kirjandusmuuseumi rahvapärimuste kogust. H. III 17, pag 695-7. J. Tannenthal Amblast, 1894

Koostanud Sirje Simson

Kontakt Teated Esilehele Lehe algusesse Esilehele Harju-Jaani kirik Juuru kirik Jõelähtme kirik Jüri kirik Kose kirik Pikva kabel Kuusalu kirik Leesi kirik Loksa kirik Randvere kirik Tuhala kirik